Jäähokivarustus

Jäähokivarustus

Jäähokit mängitakse tavaliselt korralikult kaitstuna. Jäähoki mängijate tähtsaimaks varustuseks on kiiver, hokikepp, uisud ja muu kaitsevarustus. Hokilitter on valmistatud kummist ja see kaalub umbes 156-170 grammi. Litter on musta värvi, 7,62 sentimeetrise läbimõõduga ja selle paksus on 2,54 sentimeetrit. Litter tuleb lüüa väravasse vaid hokikeppe kasutades vastasest enam kordi.

Jäähokimängija riietus koosneb särgist, kuhu on tavaliselt trükitud mängija nimi ja number ning pükstest ja sokkidest, mis on kõik valmistatud spetsiaalselt jäähoki mängimiseks.

Väljakumängija varustus

– Hokiuisud. Uiske teritatakse sageli, et kiired pöörded ja peatumised jääl oleksid võimalikult hõlpsasti sooritatavad. Jäähokiuisud on peaaegu alati musta värvi

– Põlvekaitsmed, mis kaitsevad mängu ajal kederluid ja kederluude piirkonda. Põlvekaitsed vähendavad vigastuste riski ettepoole kukkumise korral, lisaks sellele kaitsevad nad mängijate põlvi ka hokikeppide löökide eest

– Kubemekaitse kaitseb mängija hargivahet kepilöökide ja lendava litri eest

– Püksid, mis on löökide ja kukkumiste pehmendamiseks tavaliselt polsterdatud. Jäähokimängudes kastutatavatesse pükstesse lisatakse ka plastmassist plaate, mis kaitsevad keha alumist osa löökide ja kukkumise eest

– Rinnakaitse, mille juurde kuuluvad ka õlakaitsmed

– Küünarnukikaitsmed, mis kaitsevad küünarnukke eriti tahapoole ja küljele kukkumise korral

– Kindad, mis on valmistatud paksust materjalist. Jäähokis kasutatavad kindad pole tavaliselt eriti painduvad, kuna jäähokimängus pole kätega vaja teha muud kui vaid hokikepist kinni hoida

– Randmekaitsmed

– Kõrikaitse on samuti tuttav turvavarustuse element, mille kasutamist osad jäähokiliidud oma liigades nõuavad. Kõrikaitse kõrgus peab olema vähemalt 6,5 sentimeetrit ja sel peab olema CE-märgis. Kui mängija on lühem kui 160 cm, peab kõrikaitse kõrgus olema vähemalt 5 cm.

– Kiiver, mille osad sõltuvad sellest, millises liigas seda kasutatakse. Juunioride liigades ehk G-B-liigades peab kiiver kaitsma kogu nägu. Kõigis meeste jäähokiliigades ja A-juunioride liigades kasutatakse kiivreid, millel peab olema vähemalt tugevast pleksiklaasist silmi kaitsev näokaitse, kuid lõuga ei kaitsta. Kui A-juuniorid kasutavad visiiriga kiivrit, mis ei kaitse kogu nägu, kuulub nende kohustusliku varustuse hulka kuulub ka spetsiaalselt valmistatud hammastekaitse. Kui mängija kasutab kogu nägu katvat kiivrit, pole hammastekaitse kohustuslik.

– Varem kasutati jäähokis ka spetsiaalset lõuakaitset, kuid seda tänapäeval hokimängudes enam sageli ei näe.

– Hambakaitsmed on laialt levinud. Kaitsmed asetatakse igemetele, nii et suupiirkonda tabavad litrid ei löö hambaid täie jõuga.

Värvavahi varustus

Väravavahi varustus on väljakumängijate omas mõnevõrra erinev. Näiteks nende uiskude terad ja kaitsmed erinevad väljakumängijate omadest. Suurimaid erinevusi näeb põlvekaitsmetes ja kiivris. Väravavahtide kõige levinum tõrjumisvõte on põlvedele viskumine, mis tähendab seda, et põlvedel tuleb pidevalt taluda tugevaid lööke. Seetõttu peavad väravavahi põlvekaitsmed olema palju paksemad kui väljakul mängivate mängijate põlvekaitsmed. Väravavahi põlvekaitsmed on sokkide peal, samas kui väljakumängijate kaitsmed on sokkide all. Ka väravavahi püksid on paksemad ning pakuvad mängijale enam kaitset. Väravavahi kindad pole samuti tavalised – ühte kinnast kasutatakse litri kinni püüdmiseks ja kinnas on disainitud sellele ülesandele vastavaks. Väravavahi kiivri eesmärgiks on kaitsta mängijat lendava litri eest ning see pakub tunduvalt rohkem kaitset kui ainult visiiriga kiivrid. Kiivri sees on pea kuju järgi vormitud plastist plaadid. Silmi kaitseb traatvõrk ehk võre, millest litrid läbi ei pääse. Väravavahi peakaitset kutsutakse näomaskiks. Sellele lisaks on väravavahil sageli ka plastmassis kõrikaitse, mida saab kinnitada mängija maski või näokaitsme külge. Kaitsmete mõõdud on eeskirjades eraldi määratletud.